2013. aasta arhitektuurivõistlusel seisime küsimuse ees: Kuidas rajada hoone, mis on üheaegselt nii Eesti rahvuslike mälestuste püha koda kui ka 21. sajandi nõuetele vastav tööpaik? Kuidas anda arhitektuuriline vorm sellele, mis on olemuselt nähtamatu – riigi kirjaliku mälu säilitamisele? Meie vastus kasvas välja loo jutustamisest enda hoone kehas. Noora on rahvusarhiivi kodu, kuid selle nimi räägib enamat: “Noo” tuleb Nooruse tänavalt, kus hoone asub, ja “ra” on rahvusarhiivi lühend. See keelemäng peegeldab meie üldist lähenemist – uus ei pea vanadega vastanduma, vaid võib sellest kasvada.

Labürint kui mälu metafoor

Hoone kõige silmatorkavam element on fassaadi labürindimuster. See pole lihtsalt dekoratiivne element – labürint on uuristatud mälestuste muster, mis jäljendab aju struktuure ja sümboliseerib mõtlemise ning meenutamise protsesse. Muster küsib küsimusi ja otsib vastuseid, peegeldades uurijate teekonda läbi ajaloo keeriste. Arhitektuuriliselt moodustub Noora kahest eraldi mahust: tume, kangaga kaetud kontoriplokk ja hele, betoonhall hoidlaplokk. Parempoolne hooneplokk on lahendatud hiiglaslike betoonist paberilehtedena – abstraktne viide dokumentidele, mis hoones puhkavad.

Kuuekorruselise hoone 26 hoidlat mahutavad umbes 43 000 riiulimeetrit arhivaale, sealhulgas Eesti alal säilinud vanimat dokumenti aastast 1240. Kuid Noora pole pelgalt hoiuruum – see on aktiivne kohtumispaik mineviku ja tuleviku vahel.