Golden Gate on Sõõrumaa triumfikaar

Tallinna südalinnas valmis maja, mis tekitab vastakaid emotsioone ning kõigil kihku sõna võtta.

Golden Gate’iks ehk siis kuldväravaks ristitud büroohoone töötab hästi. Kuigi majas ning selle ümber on käimas veel nipet-näpet töid – veel pole avatud näiteks Tõnis Siiguri uus restoran –, liigub maja kõhu alt sadamast kesklinna ning vastupidi hulganisti turiste. Hoone on veidi nagu Vana-Rooma ning selle võidukaar – puhvis, meeldejääv ning alt läbikäidav, aidates meeles pidada triumfeerija tegusid. Antud juhul on võidutsejaks Urmas Sõõrumaa, kes on suutnud ennast arendajana suursuguselt kehtestada.

Lõbustuspargi lasterongina rahumeelselt kaarutav number 2 tramm, mis ümber Ahtri tänava maja otsekui auringi teeb, aitab mõista sadamate ja Põhja-Tallinna ning kesklinna kunagiste industriaalalade sidusust.

Golden Gate

Arhitektid: Illimar Truverk, Sigrit Nasari, Patrick Parbo, Raivo Puusepp

Sisearhitektid: Külli Kübbar, Meelis Press

Maastikuarhitektuur: Punktiir

Arendaja: US Real Estate

Ehitusaasta: 2025

Aadress: Ahtri 6, Tallinn

Korruseid: 6, pluss kaks maa-alust korrust

Hoone üldpindala: 13 400 m²

Funktsioon: bürood, teenused

Allikas: usre.ee/goldengate

19. saj lõpus ja 20. saj esimesel poolel oli see piirkond – siia kuulub ka Ahtri tänava keskel olev „saar“, millel kunagine soolaladu, kus on arhitektuurimuuseum, ja kaubajaamast ümber ehitatud Golden Gate – mõjuvõimsa Rotermanni perekonna äriimpeeriumi süda. „Siin asusid kaubamaja, soola ja ehitusmaterjalide kaubahoov ning puidu-, piirituse-, villa- ja teraviljatoodete tööstus.

Hoonestuse seas on nii historitsistlikku inseneriarhitektuuri kui direktori juugendstiilis elamu ning tunnustatud Belgia kunstniku Constantin Meunier’ reljeefidega väravad,“ toob esile tööstusarhitektuuri uurinud Monika Eensalu-Pihel. Väikese otsimisega leiab tänases kontekstis hämmastavaid pilte kunagise raudteega, mis oli möödunud sajandi lõpuski alles.

Usutavasti märkavad ka autosõitjad, eriti ummikus istujad, selle hoone vahvat haljastust. Justkui maja serva alt ning krundi piiridel trügivad välja taimed: ei puudu vett imavad vihmapeenrad, tuules tantsivad kõrrelised ning ühes nurgas on omalaadne lilleniit moonide ja muu värvilisega. Umbes selline, millega Instagrami jaoks kusagil maarajoonis pilti tehakse.

Köitev külaline

Grete Veskiväli-Dubov, maastikuarhitekt stuudiost Punktiir, kelle tegemistele aitasid kaasa Merilin Sasilo ning kvartali ihuaednik Miina Pruuli (PlantsbyPruuli), ütleb, et sai inspiratsiooni merepõhja kihistustest ja ürgajast. „Kasutasime iidsete taimede sarnaseid perekondi, nagu äädikapuu, magnoolia, pihlakas, sõnajalg, lauk, ka erinevad okaspuud. See on ju vana merepõhi!“ Linna rattatee tõttu maha võetud jalaka asemele istutati aga tellija soovil suur harilik vaher. Köitvaks külaliseks taimestuses on meie oludes harv luuderohi – Eestis esmakordselt istutatud moodulitena. Maastikuarhitekt leiab, et ronitaimed on heaks võtteks muidu liialt esile tükkivate tehnosüsteemide perforeeritud pindade varjamiseks.

Talvel hakkavad silma rõõmustama okaspuud, kuivanud kõrrelised ja ülesvalgustatud puuvõrad. Üldiselt oli ruumi siiski napilt, sest maja on pompoosne. Kuna hoonel on kaks maa-alust parkimiskorrust, siis on suuresti tegu katusehaljastusega, mis tähendab istutuskastide kasutamist ja muid piiranguid.

Istun La Boccas koos end lille löönud kohalike ning kogemata siia sattunud välismaalastega. Lintnuudleid kerides paistab linn, mis ei näi iial magavat ega ka valmis saavat. Panoraamaknast avaneb pealinna kirev, tegelikult vist päris kakofooniline arhitektuurne liigirikkus: kahel pool vuhisevad mitmes reas autod, on metalli, paasi, klaasi.

Hoone arhitektid on Illimar Truverk ja Sigrit Nasari. „Siinsetel terrassidel on suurlinnalik, Viini moodi tunne,“ leiab kulla-karralise, täpsemalt siiski messingikarva ja anodeeritud alumiiniumiga kaetud seintega maja üks autoritest Nasari. „Hoone aitab võimendada toredat linnaehituslikku konteksti, tihedust ning on muidugi ka maamärk.“ Truuverki meelest pakub ehitis rõõmu meie polaarsügise halluses.

Vonklevad pinnad

Mäletatavasti oli maja esitine fassaad vonklevate pindadega. Ent alumiiniumi ja klaasi hinnad läksid lakke ja seega leiti vähem priiskav vorm ja esteetika, mis on ehk tegelikult lähedasem ajaloolisele tööstusarhitektuurile. Tänu muudatustele saadi ruumidesse enam valgust – büroodes on kohati suisa neljameetrise läbimõõduga aknad.

Hoonel on palju autoreid. Esimese väravamotiiviga detailplaneeringujärgse hotelli tegi Raivo Puusepp. Projekti arendasid ärimajaks välja Arhitekt 11 meeskond Truuverk, Nasari ja Patrick Parbo. Väga suur mõju tegemistele oli ka Urmas Sõõrumaal endal, ütlevad kõik. Lisaks tehti väike mõõduvõtmine fassaadivalgustuse lahenduse saamiseks. Võluvaid tulemusi, mille lõid disainerid Siim Porila ja Liina Einla Silman Elektrist, saab kogeda paremini muidugi pimedal ajal. Ehitas Nordecon ning fassaadi tegi Warmeco.

Kui natuke tähelepanelikum olla, siis märkab, et maja sees on matrjoška kombel teinegi maja. Paekivimüüridel pole siin tavapärast fassadistlikku sadulat, vaid seinad lõikavad huvitavalt majja sisse. „Uus hoone ei võta teadlikult omaks vanu müüre ja seinad on erinevalt joondatud. Tahtsime rõhutada materjalide jätkuvust – sidusust vanade müüride ja klaaspindade vahel, kordamata samas ajaloolise hoone detailirohkust,“ selgitab Nasari. Lisaks säilitatakse sees keset maja (ohoh!) korstent.

Uued proportsioonid

On põhjust meenutada, et juba varem oli paekivihoone loovas kasutuses – nimelt oli seal riikliku aktsiaseltsina alustanud Estimpeksi büroo (1996). Ülo Peili omas ajas ärksat lahendust rikastas vahva sepikukujuline katus. Toona leiti, et piirkonnas tulekski ehitamisel eelistada raudteepaviljonilaadseid väheldasemaid hooneid. Kakskümmend aastat hiljem on aga ümbruskonnas mindud hoopis teistesse proportsioonidesse.

Uue hoone sisearhitektid on Külli Kübbar ja Meelis Press. Omanimelist mainekat bürood juhtiv Press tõdeb, et hoone on tõesti väga nähtava koha peal, kus on nii erilisemad vaated kui ka krunt ise kallim. Seega leiti kliente, kes seda väärtustavad. „Piltlikult: keegi ostab kollaseid pükse, keegi käib halli ülikonnaga,“ muheleb sageli lausa luksust soovivate klientide hingeelu mõistev sisearhitekt. „Nad ei poe kuhugi peitu, kuna seal on toredaid satelliite ümberingi. See on city osa.“

Tal on õigus. Üks „kollaste pükstega“ firmadest on advokaadibüroo RASK. Selle partner Tarmo Peterson mainib, et kuigi linnas on uut A-klassi äripinda omajagu, on teada, et paljudes kohtades pole rentnikke veel leitud. „Rotermanni kvartal seevastu muudab oma hingega pinna väärtuslikumaks, sest on terviklik keskkond, kus on silmailu, nauditavat melu, söögikohti igale maitsele ning lihtsalt meeldiv jalutada, olla.“

Ka koonerdamist materjalide ja muuga ta ei taju. „Siia sobib klient, kes väärtustab mängulisi mõttevälgatusi – arhitektuuri, millega kaasneb mõõdukalt „ebapraktilisust“ ehk seda ägedat omamoodi ilu. Näiteks välisarhitektuursed vallatused tingisid kohati keskmisest oluliselt suuremad kabinetid, kuna akende paigutuse ja kuju tõttu teisiti lihtsalt ei saanud.“

Press mainib, et üürnike puhul eelistati suuremaid firmasid, kes sooviks võtta üürile kas pool korrust või suisa terve korruse. Siiski polnud sisearhitektide töö lihtne. „Tuleb tulevikku ennustada – rätsepaülikonna tegemise asemel mõistatada, kes tuleb rätsepa juurde. Advokaadibüroo asemel võivad järgmised üürnikud olla IT-mehed. Või on firmas kolm korda rohkem töötajaid ja tuleb laudu mahutada.“ Nii püüti leida teatud modulaarsust, et ükskõik kes kontorit kasutama hakkab, jääks ta rahule. „Muidu on maja praktilise väärtuseta.“ Aknaalused kohad on samas tõesti hoone iseloomust tingitult värvika kujundusega, rõhutades nii avatust kui ka kõrgeid lagesid.

Kulda väärt

Kuna sooviti saada keskkonnasõbralikkust näitavat LEED-sertifikaati, siis nutitehnoloogiate abil ja otsuste vaagimisega õnnestus kärpida ebamõistlikke kulusid, nagu liiga kaugelt tellitud mööbel või kätepesuvee raiskamine. „Muidu Peetrus küsib, miks sa sellise jama korraldasid,“ naerab Press. Tänu anduritele töötav säästlik valgustussüsteem reageerib mitte ainult lähenejale, vaid ka arvestab, kas õues on pime või päikeseline. Lae all olevad jahutuspaneelid aga tagavad kinniste ustega kabinettideski palava ilmaga meeldivalt õhurikka olemise.

Valmis kujundatud büroodes sooviti pakkuda liigendatud sotsialiseerumise alasid ning keskkonnavahetust. „Üritasime, et oleks spontaanset ala, et oleks huvitavam, mugavam ja vahetum. Et nõupidamisi võiks teha ka vabamalt – kohvikus tugitoolis istudes,“ ütleb Press. Lisaks tehti veidi klaustrofoobiliste ja sageli umbsete telefonikabiinide asemel telefoninurgakesi, kus saab kasutada kõrge peatoega korvtoole.

Akustikat parendavad helikindlatele lagedele-seintele lisaks kabinettide topeltklaasid – nii on avatusest hoolimata ruumides vaikne. Premium’iga käib siin kaasas ka tervislikkus: et hea pole kreeka e-na kakssada päeva aastas istuda, saab laudade taga ka seista. Aatriumis meelitab kuldukselise lifti asemel treppi kasutama kujundus – hämaruse asemel valget karva ruum, kus hubasust lisab trepi serva alt immitsev valgus.

Golden Gate aitab mõista, kuidas tööstuspärand ning ka inimeste käiguteed – näiteks kenasti maja alt ning ümber – on oskuslikult rakendades kulda väärt.

ARTIKKEL: Eesti Ekspress, https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120393011/golden-gate-on-soorumaa-triumfikaar
FOTOD: Tiit Blaat